İfade Özgürlüğü Platformu

İfade Özgürlüğü Platformu çevrimiçinde mümkün olduğunca fazla kişiye erişmeye çalışmaktadır. Kısıtlı imkanlar yüzünden içeriğimiz yalnızca internette en çok kullanılan 13 dile çevrilmiş durumda. Eğer 10 prensibi kendi dilinize çevirmek isterseniz, lütfen bize yazın.

Martin Ehala, keeleteadlane, Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse professor ja emakeeleõpikute autor: “Ma koostan praktilise eesti keele tööraamatut 11. klassi emakeeleõpetuse kursusesse. Selles tööraamatus on teema ka blogipidamise kohta. Et blogipidamine on seotud sõnavabadusega, otsisin ma teksti, mis neid probleeme lahkaks, et teha selle alusel tekstimõistmis- ja arutlusharjutusi. Sõnavabaduse kümne aluspõhimõtte visand on just selline tekst, mis võimaldab nende teemade üle arutada ja seetõttu ma otsustasin selle tõlkida.”

10 aluspõhimõtte visand

1. Meie – kogu maailma inimesed – peame olema vabad ja võimelised end väljendama, ning otsima, saama ja levitama teavet ning ideid sõltumata riigipiiridest.

See tees on esimene mitte üksnes järjekorras vaid ka tähtsuselt. See on aluspõhimõte. Ülejäänud üheksa seletavad lahti, mida see tähendab, kuidas seda realiseerida ja kuhu sõnavabaduse piirid peaks asetuma. Meie esimene tees on meie-vormis lihtsustatud variant 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklist 19. Kui Sa ei ole põhimõtteliselt nõus selle teesiga, siis palun põhjenda, miks.

2. Meie – kogu maailma inimesed – peame olema vabad ja võimelised end väljendama, ning otsima, saama ja levitama teavet ning ideid sõltumata riigipiiridest.

Internet on andnud paljudele meist oluliselt rohkem vabadust ja võimalusi end väljendada  ning saada ja levitada teavet ning ideid. See vabadus ei ole täiuslik ega turvaline. Kurjategijad, terroristid ja pedofiilid kuritarvitavad seda. Valitsused ja ettevõtted piiravad seda – mõnikord põhjendatult, vahel mitte. Meie, interneti kodakondsed, peame olema valvel selliste ebaseaduslike rünnete vastu internetile ja kõigile teistele sidekanalitele.

3. Me vajame ja loome avatud ning mitmekesist meediat, et me saaksime teha teadlikke otsuseid ning täielikult osaleda poliitilises elus.

See on üks olulisemaid põhjuseid, miks me vajame sõnavabadust. Kuidas me saaks teha häid otsuseid mistahes küsimuses, kui me ei tea asjakohaseid fakte ega kuule teiste argumente? Kuidas saaksime rajada tugevaid demokraatlikke kogukondi kui me ei kuula kõigi hääli, kes seal elavad?

4. Me räägime avameelselt ja austusega igasugusest inimestevahelistest erinevusest.

Enamikul meist on kokkupuudet palju erinevamate inimestega kui oli meie esivanematel. Me puutume nendega kokku virtuaalselt, interneti ja nutifonide kaudu, aga ka reaalselt. Lennuliikluse ja massilise rände tulemusel on suured linnad nagu London, Hong Kong, Dubai ja Toronto täidetud meeste ja naistega igast riigist, igasuguse usu ja kultuuritaustaga. Võib-olla ei ole meie planeedil praegu kultuurilist mitmekesisust kokku rohkem, kui oli varem – ja  tegelikult ilmselt vähem, sest keeli sureb välja ja elustiilid ühtlustuvad – aga mitmekesisuse kontsentratsioon on kindlasti suurem. Väikse liialdusega võiks öelda: me kõik oleme nüüd naabrid.

5. Me ei luba tabusid arutelus ega teadmiste levitamisel.

Sõnavabadus aitab meil jõuda lähemale tõele. See võimaldab meil kuulda kõigi arvamusi ja argumente ning testida enda omi nendega võrdluses. Oleks rumal toetuda vaid üldaktsepteeritud tõdedele. Ajalugu pakub palju näiteid seisukohtadest, mida peeti esialgu pöörasteks ja ekstsentrilisteks, kuid mis hiljem osutusid tõeks. Isegi ekslikud teooriad võivad sisaldada kübekest tõde. Mõistuse lihaseid nagu ka keha omi tuleb treenida, et püsida vormis.

6. Me ei ähvarda vägivallaga ega allu vägivallaga hirmutamisele.

Keele vägi iseloomustab meid inimestena. Keel võimaldab meil selgeks rääkida oma erimeelsusi viisil, mis pole kättesaadav enamik loomadele. Kuid läbi ajaloo on seda väge kasutanud, et kihutada meid tapma oma liigikaaslasi. Isegi sõnavabaduse kõige tulisemad toetajad tunnistavad seetõttu, et peaks olema piirid, milleni on lubatud sõnas ja  pildis õhutada vägivalda. Raskused algavad siis, kui tuleb otsustada, kus need piirid peaksid olema.

7. Me austame uskujat, aga ei pruugi tingimata nõustuda tema usu põhimõtetega.

See tees puudutab üht sõnavabaduse kõige keerukamat tahku. Ta peab tasakaalustama olemuslikku austust iga uskliku inimsuse, väärikuse ja isikliku valiku vastu võrdselt olulise vabadusega seada kahtluse alla mistahes veendumuste süsteemi, organisatsiooni või grupi väited.

8. Meil kõigil on õigus eraelule, kuid me peaks aktsepteerima privaatsuse rikkumist määral, mis on avalikes huvides.

Kujutage ette, et kõik, mida oled öelnud oma kõige lähedasemale inimesele kõige intiimsemal hetkel, postitatakse otsekohe internetti kogu maailmale näha. See ei ole lihtsalt piinlikkust tekitav õudusunenägu; see tähendaks ka, et sa hakkaksid end väljendama vähem vabalt. Igaüks, kes on elanud politseiriigis, teab, et kui sa kardad, et keegi võib pealt kuulata, ei saa sa vabalt oma mõtteid väljendada. Seega ei ole privaatsus lihtsalt oluline ja õiguspärane sõnavabaduse piirang. Privaatsus on ka sõnavabaduse eeltingimus.

9. Me peaksime suutma tõrjuda katseid meie mainet kahjustada ilma õiguspärast arutelu lämmatamata.

Privaatsus ja maine, mis on kaheksanda ja üheksanda teesi teemaks, on sageli tihedalt seotud – kuid nad ei ole identsed. On võimalik rikkuda privaatsust, mis ei ole oma olemuselt maine kahjustamine: oletame, sa lihtsalt ei taha, et inimesed teavad, et sa annad poole oma sissetulekust vaeste abistamiseks. On võimalik kahjustada mainet, mis ei ole oma olemuselt privaatsuse rikkumine: näiteks väide, et töötades ministrina, sa varjasid olulist luureinfot, kui tegid ettekande valitsuses, millega soovitasid oma riigil astuda sõtta.

10. Me peame olema vabad vaidlustama kõiki sõnavabaduse ja teabelevi piiranguid, mida õigustatakse riikliku julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse ja intellektuaalomandi kaitse vajadustega.

Kui meie esimene tees on aluspõhimõte, siis viimane on omamoodi meta-põhimõte. Ta ütleb, et peame olema vabad vaidlustama kõiki sõnavabaduse piiranguid. See on protseduuriline nõue. Olles paremini informeeritud mingi piirangu põhjustest, me võime lõpuks nõustuda, et tegu on põhjendatud piiranguga. Või me võime otsustada piirangut trotsida ja vastutada tagajärgede eest. Aga nii palju kui võimalik, peab vabaduse piiride seadmise protsess olema läbipaistev.